Peatükk 01
Kellele see käsiraamat on ja mida sa siit saad
Pomeraniani karv on topeltkarv: pealmine kattekarv ja selle all pehme, tihe aluskarv. Just see kahekihiline ehitus teeb kodusest hooldusest omaette oskuse. Sama liigutus, mis lühikarvalisel koeral toimib, libiseb pomeraniani puhul mööda pealmist karva ja jätab aluskarva puutumata. Nii tekivadki olukorrad, kus koer näeb pealt puhas välja, aga naha lähedal on karv juba kokku tõmbunud.
See käsiraamat on kirjutatud Eesti pomeraniani omanikule, kes teeb hooldust ise kodus ja tahab teada, kuidas seda tehniliselt teha. Karva hooajalisi muutusi käsitleb põhjalikumalt PomGoldi käsiraamat Topeltkarva aastaring. Siin on käte töö: milliste tööriistadega, millises järjekorras, millise liigutusega ja mille järgi aru saada, et töö sai tehtud.
Pomeraniani kere paljaks pügamine ei ole tavapärane iluhooldus: karva taastumine võib viibida ning nahk vajab kaitset päikese eest. Tugeva vildistumise, naharavi või protseduuri tõttu võib karva eemaldamine siiski olla vajalik. Selle ulatuse otsustab loomaarst või kogenud hooldaja; koera tervis ja valutu hooldus on tähtsamad kui karva säilitamine. Pomipäevikus on pügamise kohta eraldi artikkel. Praktiline pool jaguneb järgmiste teemade vahel:
- Millised tööriistad on kodus vaja ja millised on riskantsed.
- Kuidas käib kihthaaval harjamine ja kuidas kontrollida, kas rida sai tehtud.
- Kuidas lahendada sõlm koerale võimalikult vähe ebamugavust tekitades ja millal seda enam ise ei tehta.
- Kuidas pesta ja, mis on tähtsam, kuidas korralikult kuivatada.
- Kuidas hoida korras käpad, küüned, kõrvad ja hügieenipiirkond.
- Kuidas teha hooldusest koera jaoks talutav toiming.
Peatükk 02
Tööriistad: mida on vaja ja mida igaüks teeb
Hooldusriiulit ei ole vaja täita. Kodus hakkama saamiseks piisab väikesest komplektist, kus iga ese teeb oma tööd. Kui sa ei tea, mida mingi tööriist täpselt teeb, jäta see ostmata: kapis seisev vahend tekitab ainult valet turvatunnet.
Kammi roll on kontrollida, harja roll on läbi töötada. Kamm ütleb ausalt, kas karv on juurest lahti: kui metallkamm jookseb naha lähedalt takistuseta läbi, on koht valmis. Hari teeb töö ära, aga hari suudab pealmise kihi siledaks teha ka siis, kui all on sõlm. Sellepärast käib kamm harja järel, mitte harja asemel.
Riskantsed on tööriistad, mis lõikavad. Lõikava servaga aluskarva vahendajad ja hõrendajad võtavad koos aluskarvaga maha ka kattekarva ning kattekarva taastumine on aeglane ja tulemus võib jääda ebaühtlaseks. Sama kehtib kääride kohta sõlme kallal, millest on juttu sõlmede peatükis. Uut tööriista tasub enne koera peal kasutamist proovida oma käsivarre siseküljel: kui piid kriibivad või jätavad sinu nahale punase jälje, ei sobi need ka koera nahale. Koduse põhikomplekti jaoks piisab järgmistest vahenditest:
- Metallkamm, ühel poolel hõredamad ja teisel tihedamad piid: kontrollimiseks ja sõlmeotste harutamiseks.
- Pehmete kaardus traatpiidega hari: karva kihthaaval läbi töötamiseks naha lähedalt.
- Pikemate ümarate otstega piihari: pika kattekarva sättimiseks ja igapäevaseks kiireks üle käimiseks.
- Aluskarva vahendaja ilma lõikava servata: vahetusperioodil lahtise aluskarva välja toomiseks.
- Pihustuspudel vee või lahjendatud palsamiga, sest kuiva karva ei harjata.
- Nüri otsaga väikesed käärid ainult käpapadjandite vahele, mitte sõlmedele.
- Küünelõikur või küünelihvija ja hea valgusti.
Peatükk 03
Kihthaaval harjamine: tehnika, mida saab järgida
Vali koht, kus koer ei libise ja kus sul on valgust. Libisemisvastase matiga laud hoiab sinu selja sirge ja annab koerale kindla pinna, millel kehtib alati sama kord. Pihusta karv enne alustamist kergelt niiskeks, sest kuiv karv murdub harjamisel ja tekitab staatilist elektrit.
Töö käib kitsaste ridade kaupa altpoolt üles. Pane koer külili või lase tal seista ning alusta tagakäppade juurest. Tõsta karv ühe käega üles ja jäta sõrmega alla kitsas riba, umbes sõrmelaiune. Harja ainult seda riba, juurest väljapoole, lühikeste liigutustega ja ilma jõuta. Kui riba on läbi, lase järgmine kiht alla ja korda sama. Nii liigud rida-realt selja poole ning sealt kaela ja esiosa juurde.
Iga rida lõpeb kammiga. Kui kamm läheb naha lähedalt läbi ilma kinni jäämata, on rida tehtud ja võid edasi liikuda. Kui kamm peatub, libises hari üle pealispinna ja all on veel tööd. See kontroll ongi kogu tehnika mõte: sa ei harja karva pealt ilusaks, vaid töötad selle juurteni läbi. Osa kohti jääb sellise töö käigus kergesti vahele ja just neid tasub eraldi üle vaadata:
- Kõrvatagused ja kõrvalestade servad.
- Kaela ümbrus ning rakmete või kaelarihma alune.
- Kaenlaalused ja esikäppade sisekülg.
- Kubemepiirkond ja kõhualune.
- Tagakäppade tagakülg ehk niinimetatud püksid.
- Saba juur ja saba alumine pool.
Peatükk 04
Sõlmed ja vildumine: mida saab kodus teha
Üksik sõlm on karvatups, mis on omavahel keerdu läinud, aga mille ümbert saab sõrmedega kinni võtta ja mis naha peal veel liigub. Vildumine on midagi muud: karv on laiema alaga tihedaks plaadiks tõmbunud, plaat ei liigu ja selle all ei ole õhku. Vahe on oluline, sest esimest saab kodus lahendada, teise puhul ei ole kodune harutamine hea mõte.
Sõlme kallale ei minda kuivalt. Niisuta koht kergelt, võta sõlme juur sõrmede vahele nii, et sinu käsi jääb sõlme ja naha vahele, ning hakka harutama kaugemast otsast, mitte juurest. Kasuta kammi otsa või sõrmi ja tee lühikesi liigutusi, tõmmates korraga lahti paar karva. Juure kinnihoidmine vähendab nahale kanduvat tõmmet, aga ei kaota seda ära. Jälgi kogu aeg koera: kui ta tõmbub eemale, kiunatab või pöörab pea sinu käe poole, lõpeta selle sõlme kallal töötamine ja jäta see kogenud hooldaja hooleks. Üks sõlm võib võtta mitu minutit ja see on normaalne.
Sõlmega koera ei panda vanni. Vesi ja šampoon tõmbavad sõlme veelgi tihedamaks ning pärast kuivamist on see kõvem kui enne. Sõlme ei lõigata ka kääridega naha lähedalt, sest nahk tõuseb koos sõlmega üles ja lõige tabab nahka. Kui sõlm on nii kinni, et tekib kiusatus lõigata, on see märk, et töö läheb üle kodus tehtava piiri.
Vii koer kogenud hooldaja juurde, kui plaat katab suurema ala, kui koer tõmbub selle koha puudutamisel eemale või kui plaadi alt paistab punetav, niiske või lõhnav nahk. Hooldaja saab hinnata, kas karv on veel harutatav või tuleb see kohapealt eemaldada. Nahamuutuse korral käib see tee loomaarsti kaudu.
Peatükk 05
Pesemine: ettevalmistus, vesi ja loputamine
Pesemine algab enne vett. Koer harjatakse ja kammitakse läbi, sest iga sõlm, mis läheb vanni, tuleb sealt tugevamana välja. Pane vanni või kraanikaussi libisemisvastane alus ja korja kõik vajalik käeulatusse, et sa ei peaks märja koera juurest ära minema.
Vesi olgu leige, mitte kuum. Kontrolli temperatuuri randme siseküljelt, mitte peopesaga. Topeltkarv ei saa kohe märjaks, seega suuna vesi karva vahelt naha suunas ja anna sellele aega. Kasuta koerale mõeldud šampooni. Lahjendamine, toimeaeg ja kasutussagedus peavad vastama pakendi või loomaarsti juhistele, eriti ravišampooni korral. Kanna see peale ja liiguta kätt mööda karva kasvusuunda, mitte ringjate hõõrumisliigutustega, sest ringjas hõõrumine keerab karva kokku.
Loputamisele kulub aega ja seda osa ei tasu kiirustada. Loputa kauem, kui esimese tundega vajalik tundub, ja kontrolli sõrmedega naha lähedalt: kui karv on veel libe, on karvas veel šampooni. Halvasti loputatud karva jääb jääk, mis tõmbab mustust ligi, kleebib karvad kokku ja võib nahka ärritada. Sügelev koer kratsib ning kratsitud kohta tekib sõlm; nii algab ring, mis paistab välja alles hiljem.
Pesemise sagedus sõltub koerast, kasutatavast tootest ja naha seisundist. Tervel koeral lähtu määrdumisest ja hooldusvajadusest. Nahahaiguse puhul võib loomaarst määrata sagedasema ravipesu; seda ei asendata rohkema harjamise ega harvema pesemisega.
Peatükk 06
Kuivatamine: kuidas saada aluskarv juurteni kuivaks
Märg aluskarv on koht, kus probleemid algavad. Tihe aluskarv hoiab niiskust naha vastas ka siis, kui pealt tundub karv juba kuiv. Niiske ja õhuta keskkond naha lähedal soodustab nahaärritust ning märg karv tõmbub kuivades kokku plaadiks. Kuivatamine ei ole seetõttu pesemise järelsamm, vaid osa samast tööst.
Alusta rätikutega: pigista karva, ära hõõru. Hõõrumine keerab karvad kokku samamoodi nagu ringjas šampoonimine. Seejärel võta föön leigel astmel, hoia seda karvast tublisti eemal ja liiguta pidevalt. Kuum õhk ühe koha peal kuivatab nahka ja väike koer võib fööni all ka üle kuumeneda, seega loevad korraga õhu temperatuur, fööni kaugus ja see, kui kaua sa ühte kohta kuivatad.
Kuivatamine käib koos harjamisega. Suuna õhk juurte poole ja harja samal ajal just seda kohta, kuhu õhk läheb, sama kihthaaval nagu kuivalt harjates. Nii tõuseb karv üles ja kuivab juurest, mitte ainult pealt. Liigu piirkonna kaupa ja kontrolli iga koht sõrmedega naha lähedalt.
Kontrolli lõpuks käega need kohad, mis kuivavad viimasena: kõrvatagused, kaenlaalused, kubeme, tagakäppade tagakülg ja saba juur. Ära lase koeral pärast vanni lihtsalt pesas kuivada, sest siis jääb aluskarv niiskeks tundideks. Kui leiad kuivatades punetavat, niisket või ebameeldiva lõhnaga nahka või kui koer kratsib mõnda kohta järjekindlalt, näita seda loomaarstile; seda ei ole mõtet hooldusvõtetega lahendada.
Peatükk 07
Käpad, küüned, kõrvad ja hügieenipiirkond
Need on eraldi tööd ja neid ei jõua teha ühes hoos suure harjamisega. Jaota need laiali, sest üks väike töö korraga on koera jaoks lihtsam kui üks pikk seanss. Käpapadjandite vahelt kasvav karv paneb koera siledal põrandal libisema ja kogub talvel lume- ning jääpalle. Lõika see padjandite pinnaga ühetasaseks nüri otsaga kääridega, käpp kindlalt käes ja hea valguse all.
Küüsi lõigatakse lühikeste jagude kaupa ja pigem sagedamini. Küüne sees on veresoonega kude, mis pika küüne korral kasvab ettepoole, seega väga pikaks kasvanud küünt ei saa korraga lühikeseks lõigata. Heleda küüne puhul paistab see kude läbi, tumeda puhul mitte, seega võta tumedal küünel väike jagu korraga ja vaata iga kord lõikepinda. Kui sa ei ole kindel, lase hooldajal või loomaarstil esimene kord ette näidata.
Kõrvade puhul on koduse hoolduse osa väike: pühi ainult seda, mida sa näed, ja ära topi kuulmekäiku vatitikku ega vedelikku omal algatusel. Kui koer raputab pead, kraabib kõrva, kõrvast tuleb lõhna või eritist või koer tõmbub puudutuse peale eemale, on see loomaarsti töö. Hügieenipiirkonnas hoia päraku ümbrus lühike ja puhas, samuti isaste koerte kõhualune; see hoiab ära karva külge kleepumise ja naha ärrituse.
Peatükk 08
Kuidas teha hooldusest talutav toiming, mitte võitlus
Hooldust õpitakse kordamisega, mitte ühe pika seansiga. Tee lühikesi seansse sagedamini ja pikki harvemini: lühike seanss jõuab lõppeda enne, kui koeral tekib põhjus vastu hakata. Kui sul on aega viis minutit, tee viis minutit korralikult ühe piirkonnaga ja jäta ülejäänu järgmiseks korraks.
Alusta puudutusest, mitte tööriistast. Käpad, kõrvad, saba ja kõhualune on tundlikud kohad ning nende puudutamist tasub harjutada eraldi, ilma et sellele järgneks kohe kammimine või lõikamine. Pane hooldusele kindel koht ja kindel järjekord ning pea sellest kinni ka lühikeste seansside ajal, et koer teaks iga kord ette, mis järgmiseks tuleb.
Vali hetk, mil koer on juba liikunud ja tema energia on maas. Jälgi keha: pea ära pööramine, huulte lakkumine, kangeks tõmbumine ja kõrvade lamedaks minek tähendavad, et tempo on liiga kiire. Peata hooldus ja anna koerale võimalus eemalduda, kui ta kardab, rabeleb või häälitseb valust. Ära hoia teda jõuga paigal. Järgmisel korral alusta lühemast ja lihtsamast sammust, premeeri vabatahtlikku osalemist ning kahtlustatava valu korral pöördu loomaarsti poole.
Peatükk 09
Mida edasi teha ja millal abi otsida
Pane paika rutiin, mis mahub sinu nädalasse. Lühike igapäevane kontroll käega ja kammiga riskikohtades hoiab ära hilisema suure töö. Kord nädalas tee põhjalikum kihthaaval läbitöötamine kogu kere ulatuses. Pesemine ja küünte lõikamine planeeri eraldi päevadele, eriti siis, kui koer alles harjub.
Kogenud hooldaja on õige valik siis, kui töö on kodus tehtavast suurem või kui sa tahad tehnikat oma silmaga näha. Loomaarst on õige valik siis, kui muutus on nahal või koera enesetundes. Kahtluse korral vali loomaarst, sest karva järgi ei pruugi nahaprobleemi kohe näha ja siin ei ole mõtet ise diagnoosida.
Kui tahad mõista, miks karv aastaajati erinevalt käitub ja kuidas rutiini hooaja järgi kohandada, on põhjalikum käsitlus PomGoldi käsiraamatus Topeltkarva aastaring. Pügamise küsimusest on Pomipäevikus eraldi artikkel. See käsiraamat on üldine juhend ega asenda loomaarsti hinnangut sinu koera kohta. Järgmine loend aitab otsustada, kelle poole pöörduda:
- Hooldaja juurde: laiem vildunud ala, esimene kogemus küünte lõikamisel, hügieenipiirkonna korrastus, kui sa ei ole kindel.
- Loomaarsti juurde: punetav või katkine nahk, kiilaskohad, tugev sügelemine, ebatavaline lõhn, kõrvavaevused.
- Loomaarsti juurde ka siis, kui karv muutub järsult, tuleb tavapärasest rohkem või jääb pärast vahetust kasvamata.