Pomeranian: lühikesed vastused enne pikka lugemist.

Pomeranian on saksa spitside kõige väiksem variant. Tõustandard kirjeldab turjakõrgust umbes 18 kuni 22 sentimeetrit ja enamik täiskasvanud koeri kaalub 1,8 kuni 3,5 kilo. Kutsikas saavutab täiskasvanu kõrguse esimese eluaasta jooksul, kuid täiskarv ja lõplik keha kuju kujunevad välja alles teise ja kolmanda eluaasta vahel. Väga väikest kaalu lubav kuulutus on hoiatusmärk, mitte eelis: alla poolteise kilo jäävad koerad on sagedamini terviseprobleemidega.

Pomeranian on pika elueaga tõug. Sageli elavad nad 12 kuni 16 aastat ja terve, normaalkaalus ning korras hammastega koer jõuab tihti selle vahemiku ülemisse otsa. Elueale mõjuvad kõige rohkem kehakaal, suu tervis ja see, kui varakult omanik muutusi märkab. Eakas pomeranian vajab sagedasemat loomaarsti kontrolli, pehmemat liikumist ja tähelepanu hammastele ning südamele.

Elav, tähelepanelik, kiire õppija ja väga tugevalt oma inimesega seotud. Pomeranian tahab olla seal, kus sina oled, ja märkab kõike, mis ümberringi toimub. Sellest tuleb ka tema tuntuim omadus: ta annab häälekalt teada, kui keegi tuleb või midagi muutub. Väike keha ei tähenda tagasihoidlikku koera, vaid pigem enesekindlat seltsilist, kes vajab selgeid piire ja igapäevast vaimset tegevust.

Sobib, kui pere teab tema piire. Pomeranian on habras: kukkumine sülest või tugev kallistus võib väikest koera vigastada, ja ehmunud koer kaitseb end hammastega. Kõige paremini sobib ta perre, kus lapsed on piisavalt vanad, et õppida koera austama, ja kus täiskasvanu on alati juures. Lastele mõeldud materjalid saidil õpetavad, kuidas pomeranianiga õrnalt ja ohutult koos olla.

Jah, kui oled valmis kaheks asjaks: regulaarseks karvahoolduseks ja järjekindlaks haukumise ning üksioleku õpetamiseks. Ta on väike, õpib kiiresti ja tema liikumisvajadus on mõõdukas, mis teeb temast korteris hästi hakkama saava koera. Samas ei ole ta mänguasi: ta vajab sotsialiseerimist, treeningut ja päevas mitut jalutuskäiku nagu iga teine koer. Sobivustest aitab ausalt hinnata, kas sinu elukorraldus talle sobib.

Mitte ükski tõuorganisatsioon ei tunnusta sellist varianti. „Teacup“, „mini“ ja „mikro“ on müügisõnad, millega pakutakse tõustandardist väiksemaid koeri, sageli pesakonna kõige väiksemaid või ebaküpselt aretatud kutsikaid. Väga väike kaal käib käsikäes hapramate luude, madala veresuhkru ohu ja hingamisteede probleemidega. Vastutustundlik kasvataja ei arenda ega reklaami tahtlikult alla standardi jäävaid koeri.

Jah. Topeltkarv vahetub aastaringselt ja kaks korda aastas, tavaliselt kevadel ja sügisel, ajab ta aluskarva tugevamalt. Sel ajal aitab igapäevane kammimine aluskarvani, muul ajal piisab enamasti paarist korrast nädalas. Kutsika karv vahetub umbes nelja ja kaheksa elukuu vahel täiskasvanu karvaks ja sel perioodil näeb koer sageli hõre ning kohmakas välja. See on normaalne.

Harja mitu korda nädalas, karvavahetuse ajal iga päev, alati aluskarvani ja mitte ainult kattekarva pealt. Pesemise sagedus sõltub eluviisist: paljudele piisab kord kuus või paari kuu tagant, linnakoerale mudase ilmaga sagedamini. Olulisem kui sagedus on kuivatamine: pärast pesu tuleb karv fööniga jaheda õhuga aluskarvani kuivaks kammida, sest niiskeks jäänud aluskarv vildistub ja ärritab nahka.

Ei tasu. Pomeraniani topeltkarv kaitseb teda nii külma kui ka päikese eest ja lühikeseks lõigatud karv kasvab sageli tagasi ebaühtlaselt, hõredalt või jääbki osaliselt kasvamata. Kujundav kärpimine käppade, kõrvade ja sabaaluse ümber on tavaline ja ohutu. Kui karv on nii pulstunud, et harjamine ei aita, otsusta hooldaja või loomaarstiga koos, mitte masinaga kodus.

Mõõdukalt. Enamikule piisab kahest kuni kolmest jalutuskäigust päevas, kokku umbes pool tundi kuni tund rahulikku liikumist ja nuuskimist, millele lisandub mäng ja lühike treening toas. Pomeranian väsib rohkem peast kui jalgadest: nuuskimisülesanne või uue oskuse õppimine rahustab teda paremini kui pikk jooks. Kuuma ilmaga jalutatakse hommikul ja õhtul, talvel tehakse pigem mitu lühikest käiku.

Ta on loomult valvas ja annab häälega teada igast muutusest: uksekell, naabri sammud, aknast paistev koer. See on tõule omane, aga mitte paratamatus. Haukumist saab õpetada lõpetama käsu peale ja vähendada, kui koer ei näe pidevalt tänavat ja saab piisavalt vaimset tegevust. Karistamine ja haukumisvastased kaelarihmad teevad ärevast koerast häälekama, mitte vaiksema.

Võib, kui seda on õpetatud. Seltsikoerana ei sünni ta oskusega üksi olla ja ilma harjutamiseta võib tulemuseks olla haukumine või tõeline lahutusärevus. Üksiolemist harjutatakse sekunditest alustades ja aega ebaühtlaselt kasvatades, alati enne, kui koer muretsema hakkab. Kutsikas ei suuda kaua pidada, seega täispikk tööpäev üksi ei ole tema jaoks esimestel kuudel võimalik.

Rakmed. Pomeraniani hingetoru kõhrerõngad on nõrgad ja kaelarihm surub täpselt sinna. Rihmast tõmbav koer kaelarihmaga võib aastate jooksul saada hingetoru kollapsi tunnuseid, mida tuntakse ära kuiva kõliseva köha järgi. Vali rakmed, mis toetuvad rinnale, mitte kaelale, ja mis ei hõõru kaenlaaluseid. Kaelarihm sobib ainult nimesildi kandmiseks.

Kõige sagedamini räägitakse põlvekedra nihestusest, hingetoru kollapsist, hambakivist ja hammaste varasest kaotusest ning karvakaost, mida nimetatakse alopeetsia X-iks. Väga väikestel kutsikatel võib ohtlikuks muutuda madal veresuhkur. Ükski neist ei ole paratamatu ja enamikku saab ennetada või kontrolli all hoida: normaalkaal, rakmed, hammaste igapäevane hooldus ja regulaarne loomaarsti kontroll on kõige olulisemad. Muutuse märkamisel küsi loomaarstilt, mitte internetist.

Väikeses suus on hambad tihedalt koos ja hambakivi tekib kiiresti. Ravimata igemepõletik viib hammaste kaotuseni ja põletik võib mõjutada ka südant ning neere. Igapäevane hambapesu koerte hambapastaga on kõige tõhusam ennetus; närimisasjad ja spetsiaalne kuivtoit toetavad, aga ei asenda seda. Loomaarst hindab regulaarsel kontrollil, millal on vaja professionaalset puhastust.

Hind sõltub kasvatajast, vanemate tiitlitest ja terviseuuringutest ning muutub ajas, seega kindlat numbrit siin ei ole. Vastutustundlikult kasvatatud ja registreeritud kutsikas maksab oluliselt rohkem kui kuulutusteportaali odavaim pakkumine, ja just väga madal hind on sagedamini hoiatusmärk kui hea leid. Ostuhinnast suurem kulu on koera eluaeg: toit, hooldus, kindlustus ja loomaarst. Küsi kasvatajalt alati dokumente ja vanemate terviseandmeid.

Hea kasvataja näitab sulle ema ja kasvukeskkonda, räägib avatult liinide terviseprobleemidest, annab kutsika ära alles piisavas vanuses koos registreerimisdokumentide, vaktsineerimiste ja lepinguga ning küsib sinult vähemalt sama palju küsimusi, kui sina temalt. Hoiatusmärgid on kiirustamine, „teacup“ reklaam, mitme tõu pakkumine korraga ja soov kutsikat parklas üle anda.

Lepi kasvatajaga kokku sama toit ja söögikorrad, valmista ette ohutu tuba ilma juhtmete ja kättesaadavate esemeteta, hangi rakmed, pesa ja mõned närimisasjad ning broneeri esimese nädala sisse loomaarsti tutvumisvisiit. Esimene nädal on rahulik harjumise, mitte külaliste aeg. Kutsika esimese nädala juhend ja kasvupäevik saidil aitavad sammud läbi mõelda.