Peatükk 01
Kellele see käsiraamat on ja mida sa siit saad
Sinu pomeranian oskab juba midagi. Ta tuleb kodus kutsudes, istub palve peale ja kõnnib rihma otsas nii, et jalutuskäik ei ole igapäevane heitlus. Ja ometi on olukordi, kus see kõik justkui kaob: teine koer üle tee, laste hääled mänguväljakul, loomaarsti ooteruum. See käsiraamat on omanikule, kes tahab, et olemasolev oskus peaks ka siis, kui ümberringi midagi toimub.
Siit ei leia sa juhendit, kuidas õpetada istumist või kohalekutsumist nullist. Selle asemel vaatame kolme asja. Esiteks, kuidas viia kodus õpitud oskus välja, uute kohtade, helide ja lõhnade sisse. Teiseks, kuidas tõsta harjutuse raskust nii, et koer jõuab järele. Kolmandaks, mida teha siis, kui midagi, mis varem toimis, ootamatult laguneb.
Käsiraamatu teine osa on kodune tervise jälgimine. Väikese koera muutused tulevad tasapisi ja neid on lihtsam märgata siis, kui sul on millegagi võrrelda. Vaatame, mida saad kodus regulaarselt üle vaadata ja kirja panna. Sama tähtis on piir: kodune jälgimine ei ole diagnoosimine. Sina kogud tähelepanekuid, järelduse nende põhjal teeb loomaarst.
Käsiraamat on üles ehitatud järgmiste küsimuste ümber.
- Kuidas kontrollida, kas oskus tõesti töötab või töötab ainult tuttavas kohas
- Kuidas tõsta raskust ühe muutuja kaupa, ilma koera üle koormamata
- Mida teha, kui koer lakkab reageerimast, ja miks lihtsamale tasemele naasmine on tööriist
- Milline kodune vaatlusrutiin on jõukohane ja mida sellest kirja panna
- Millal võtta ühendust loomaarsti või käitumisnõustajaga
Peatükk 02
Miks oskus, mis toimib köögis, ei toimi tänaval
Koer ei õpi sõna eraldi. Ta õpib tervikliku pildi: sõna, sinu kehaasendi, ruumi, valguse, põranda tunde käppade all ja selle, mis sul taskus on. Köögis öeldud käsklus tuleb koos kõigi nende taustadetailidega. Kui viid sama sõna trepikotta või parki, on pilt teine ja koera jaoks on see suuresti uus ülesanne, mitte sama ülesanne uues kohas.
Sellepärast tasub kahtluse alla seada mõte, et koer teab, aga ei taha. Teine võimalik seletus on see, et oskus on olemas ühes kontekstis ega ole veel teistesse üle kandunud. Seda ülekandmist nimetatakse üldistamiseks ja see on eraldi töö, mis tuleb teha teadlikult, samm haaval. Üldistamine ei juhtu iseenesest sellest, et koer on käsklust kodus sada korda kuulnud.
Teine tegur on koera seisund. Erutunud, hirmunud või valu tundev koer ei kuule sind samamoodi. Väikesel koeral on tänaval vaatenurk madalal ja maailm liigub tema pea kohal. Kui pomeranian jääb võõras kohas kangeks, tõmbub rihma otsas taha või hakkab haukuma, ei ole esimene küsimus mitte see, kuidas käsklust korrata, vaid kas koer on üldse olukorras, kus õppimine on võimalik.
Praktiline kontroll on lihtne. Palu koeralt tuttavat oskust mitmes kohas, erinevates kehaasendites ja erinevatel kellaaegadel. Kui tulemus kõigub, ei ole oskus katki, vaid pole veel valmis. See näitab üsna täpselt, kus praegu tööd teha.
Peatükk 03
Üldistamise plaan: mis kõik koera jaoks konteksti moodustab
Üldistamine muutub hallatavaks, kui teha nähtavaks nimekiri asjadest, mis koera jaoks olukorra kokku panevad. Siis saad neid ükshaaval vahetada, mitte kõiki korraga. Vahetad ühe asja, jätad ülejäänu tuttavaks ja koer saab hakkama. Vahetad viis asja korraga ja tundub, nagu poleks ta midagi õppinud.
Alusta kohtadest, mis on rahulikud ja poolenisti tuttavad: teine tuba, koridor, oma hoov, vaikne parkla varahommikul. Alles siis liigu sinna, kus on liikumist, helisid ja teisi koeri. Vahepealne aste on see, mis kipub vahele jääma, ja just seal käib tegelik töö.
Vaheta ka iseennast. Koer jälgib sinu kehaasendit tähelepanelikult. Käsklus, mis toimib siis, kui seisad koera ees ja käsi on taskus, võib kaduda siis, kui istud diivanil, hoiad kotti või vaatad telefoni. Need ei ole nipid, vaid tavalised olukorrad, milles sa koeralt päriselt midagi palud.
Pane muudatused kirja, muidu kipud kordama seda, mis juba õnnestub, ja vältima seda, mis on raske. Treeningupäevik treeningupäevik sobib selleks hästi.
Järgnev loetelu koondab need konteksti osad, mida tasub ükshaaval vahetada.
- Koht: tuba, koridor, trepikoda, hoov, vaikne tänav, pargirada, kaupluse esine
- Sinu asend: seistes, istudes, kükitades, seljaga koera poole, liikudes
- Sinu käed: tasu peos, käed vabad, kott õlal, telefon käes
- Pind ja ilm: parkett, muru, kruus, lumi, vihm, pimedus
- Kaugus teistest inimestest ja koertest, kaugelt lähemale
- Varustus: lühike rihm, pikk rihm, rakmed, rihm lahti turvaliselt piiratud alal
- Tasu asukoht: taskus, seljakotis, teises toas, alles hiljem
Peatükk 04
Raskuse tõstmine ühe muutuja kaupa
Harjutuse raskust saab kirjeldada kolme muutujaga: kaugus, kestus ja segaja. Kaugus on see, kui kaugel oled sina või kui lähedal on segaja. Kestus on see, kui kaua koer oskust hoiab või kui kaua ta ootab. Segaja on kõik see, mis ümberringi toimub, alates kukkunud lusikast kuni möödasõitva tõukerattani.
Reegel on lihtne: tõsta korraga ühte, langeta ülejäänuid. Kui lisad segaja, tee kestus lühemaks ja kaugus väiksemaks. Kui pikendad ootamist, tee seda vaikses kohas ja seisa lähedal. Kui liigud kaugemale, jää sinna vaid hetkeks ja mine siis kohe koera juurde tagasi. Nii jääb ülesanne jõukohaseks.
Näide kohalekutsumisega. Koridoris paari sammu kauguselt tuleb koer kindlalt. Hoovis samalt kauguselt tuleb ta samuti. Hoovis kümne sammu kauguselt, kui naabri kass on aias, on tegemist kolme muudatusega korraga. Jaga see osadeks: esmalt hoov ja pikem kaugus ilma kassita, siis kass eemal ja lühike kaugus, alles seejärel mõlemad koos.
Hoia sessioonid lühikesed. Mõni minut korraga, mitu korda päevas, hoiab ülesande jõukohasena ja jätab võimaluse lõpetada enne, kui koera tähelepanu otsa saab. Lõpeta siis, kui asi veel õnnestub, mitte siis, kui koer on väsinud ja sina pettunud.
Peatükk 05
Kui oskus läheb katki: tagasiminek ei ole ebaõnnestumine
Ühel päeval koer lihtsalt ei tule. Või ei istu. Või istub, aga tõuseb kohe püsti. See on tavaline ja võib tähendada, et samm oli liiga suur, keskkond muutus rohkem kui märkasid või koer on väsinud, näljane, ülierutunud või tunneb millegi pärast ebamugavust. Vahel oled midagi muutnud sina ise, näiteks käeliigutust või hääletooni.
Käsu kordamine valjemini olukorda ei paranda. See võib koerale õpetada, et esimest korda ei pea reageerima, ja lisab olukorda pinget. Kasulikum on muuta ülesannet, mitte häält. Mine tagasi tasemele, kus koer sai hakkama, tee seal mõned lühikesed õnnestunud kordused ja tõsta siis uuesti, seekord väiksema sammuga.
Tagasiminek tundub sammuna vales suunas, kuid selle mõte on anda koerale uuesti võimalus õnnestuda. Sa ei kaota õpitut. Kirja pandud päevikust näed hiljem, millisel tasemel asi töötas ja kust jätkata, ilma et peaksid mälu järgi arvama.
Kui oskus laguneb korraga mitmes kohas, kui koer väldib midagi, mida varem tegi, või kui iseloom tundub muutuvat, mõtle ka tervisele. Valu, kuulmise või nägemise muutus ja ebamugavus võivad kõrvalt paista kangekaelsusena. Sellisel juhul on treeningplaani asemel esimene samm loomaarsti vastuvõtt.
Peatükk 06
Kodune tervise jälgimine kui oskus
Kodune jälgimine töötab sama loogika järgi nagu treening: regulaarsus ja märkmed. Sa ei otsi haigust ega pane diagnoosi, vaid kogud kirjeldusi, mille põhjal muutus välja paistab. Väike koer on karvane ja karv peidab palju, seega tasub lisaks vaatamisele koer käega rahulikult läbi kompida.
Kasulik võrdlus on koer ise varem. Üldised normid on abiks loomaarstile, sina saad kodus tuge sellest, milline oli sinu koera tavaline hingamissagedus magades või kaal eelmisel kuul. Sellepärast tasub numbrid kirja panna ka siis, kui midagi ei ole viga. Päevalogi päevalogi sobib selleks lühikeseks igapäevaseks sissekandeks.
Kaalu mõõda sama kaaluga ja umbes samal ajal, näiteks kord nädalas hommikul. Väikesel koeral moodustab ka väike kaalumuutus kehamassist arvestatava osa, nii et silmaga ei pruugi seda näha, kuid numbrite reast paistab see välja. Kus jookseb piir, mille juures tasub muretsema hakata, sõltub koerast ja seda hindab loomaarst. Kehakonditsiooni ja koguste teema on põhjalikumalt lahti kirjutatud PomGoldi käsiraamatus Kaal ja toitmine.
Ülejäänu on vaatlus, mida saab teha süles silitamise ajal. Käi järgmine loend läbi kindla sagedusega ja pane kirja see, mis erineb eelmisest korrast. Suutervisest on pikemalt juttu PomGoldi käsiraamatus Hambad ja suutervis, siin piisab muutuse ülesmärkimisest.
- Kaal: sama kaal, sama nädalapäev, number kirja
- Keha kompimine: kas roided on käega tuntavad, kas on uusi muhke või valulikke kohti
- Igemed ja hingeõhk: värvus, lõhn, kas koer väldib närimist ühel pool suud
- Hingamine puhkeolekus: rahulikult magava koera hingetõmmete arv ja sinu koera tavapärane tase
- Liikumine: trepid, hüpe diivanile, esimesed sammud pärast puhkust, lonkamine
- Karvkate ja nahk: uued hõredad kohad, sügelemine, kõõm, lõhna muutus
- Söömine, joomine, väljaheide ja urineerimise sagedus
- Käitumine: mänguisu, uinumine, ärritus puudutusel, peitu pugemine
Peatükk 07
Mida kodus hinnata ei saa ja miks märkmed vastuvõtul loevad
Kodus näed tagajärgi, mitte põhjuseid. Sa ei näe südame ega neerude tööd, vere näitajaid, hormoonide taset, hambajuurte all toimuvat, liigeste seisundit ega valu allikat. Sama väline märk võib tulla väga erinevatest põhjustest ja just seetõttu ei ole kodusest vaatlusest järelduse tegemine ohutu. Vaatlus annab sisendi, otsuse teeb loomaarst.
Kaks lõksu tasub nimetada. Esimene on rahustav enesediagnoos, kui leiad seletuse, mis sobib ja lubab oodata. Teine on internetist otsitud sümptomite kokkusobitamine, mis võib viia kas asjatu hirmu või vale rahuni. Kasulikum hoiak on lihtne: kirjuta üles, ära otsusta.
Vastuvõtt ise on lühike ja koer võib kliinikus käituda teisiti kui kodus. Lonkamine kaob, ärevus tõuseb ja sina mäletad pinge all halvemini. Kirja pandud ajajoon ja lühike telefonivideo koduses keskkonnas annavad loomaarstile infot, mida vastuvõturuumis ei ole võimalik näha.
Kuuplaan kuuplaan aitab hoida ka korralised asjad ühes kohas: ussirohi, vaktsineerimine, küünte lõikamine, kaalumise päevad. Kui need on kirjas, on kuupäevad vastuvõtul käepärast.
Vastuvõtuks tasub eelnevalt kirja panna järgmine.
- Millal muutus algas ja kas see on püsiv, kõikuv või halvenev
- Kui sageli see esineb ja millistes olukordades
- Kaalu ajalugu viimastest kuudest
- Mida koer sööb, kui palju ja kas midagi on vahetatud
- Lühike video kodust, kui tegu on lonkamise, köha, hingamise või kummalise liigutusega
- Lisandid ja hooldusvahendid, mida kodus kasutad
- Küsimused, mille tahad kindlasti esitada, kirja juba enne minekut
Peatükk 08
Vananeva koera muutuvad vajadused
Vananemine ei tule ühel päeval, vaid nihkub tasapisi. Uneaeg pikeneb, hüpped muutuvad ettevaatlikumaks, kuulmine ja nägemine võivad muutuda nii aeglaselt, et märkad seda alles siis, kui koer ei reageeri sinu kutsele selja tagant. Vanem pomeranian võib jalutuskäigul seisatada või valida lühema ringi.
Treening ei lõpe, vaid muutub. Lühemad kordused, rohkem pause, vähem hüppeid ja järske pöördeid. Kui kuulmine muutub, tasub häälkäsklustele kõrvale õpetada selged käemärgid, kuni koer kuuleb veel hästi. Nuusutamisülesanded ja lihtsad mõtlemismängud annavad koormust ka siis, kui keha pikka jalutuskäiku enam ei kanna.
Kui vanem koer lakkab tulemast, kaalu kuulmist, nägemist ja liigeseid enne, kui pead seda sõnakuulmatuseks. Öine rahutus, eksimine tuttavas ruumis, muutunud suhtlemine pereliikmetega ja uued hirmud on asjad, mis tasub kirja panna ja loomaarstiga läbi arutada. Vanus ise ei ole seletus, vaid taust.
Kodus aitavad väikesed kohandused: libisemiskindel matt sagedasti käidavatel pindadel, aste diivani juurde hüppamise asemel, soojem ja pehmem magamiskoht, veekauss lähemal. Eesti talvel tasub jälgida ka teedel kasutatavat soola ja käppade vahelist karva. Kui käpp on ärritunud, võib koer hakata seda hoidma või limpsima. Kahtluse korral näita käppi loomaarstile.
Peatükk 09
Millal otsida abi ja kuidas edasi minna
Käitumise poolel tasub kutselise abi järele pöörduda varem kui hiljem. Põhjuseks on see, et korduv käitumine kipub kinnistuma ja probleemi ümber kasvab omaniku vältimine: väldid teatud tänavat, teatud kellaaega, külalisi. Abi tasub otsida siis, kui koer näitab agressiooni inimeste või teiste koerte suunas, valvab toitu või kohti, on üksi jäädes püsivalt ärev või kui hirm kasvab hoolimata sellest, et harjutad rahulikult ja järjekindlalt.
Tervise poolel kehtib sama mõte. Äkiline muutus või püsiv väike sümptom, mis ei kao, on põhjus loomaarstiga ühendust võtta. Väikese koera puhul võib näiteks söömisest keeldumine või vedelikukaotus muutuda oluliseks kiiresti. Kui kahtled, kas helistada, on helistamine mõistlik valik.
Edasi minnes vali korraga vähe. Üks oskus, mida sel kuul üldistad, ja üks jälgimisrutiin, mida pead. Kirjuta treeningud üles päevikusse treeningupäevik, tervisetähelepanekud päevalogisse päevalogi ja korralised asjad kuuplaani kuuplaan. Kuu lõpus vaata tagasi ja otsusta järgmise sammu suuruse üle nende ridade, mitte tunde järgi.
Ja lõpetuseks tempost. Vali plaan, mida sa päriselt teed. Kolm rida nädalas, mis saavad kirja, on kuu pärast olemas. Põhjalik tabel, mille täitmine üle jõu käib, jääb pooleli.
Järgnev loetelu koondab olulisema.
- Võta loomaarstiga kohe ühendust, kui märkad hingamisraskust, kokkuvarisemist, krampe, korduvat oksendamist, verd väljaheites või uriinis, äkilist tugevat valu või kõhu pinguldumist
- Helista ka siis, kui koer keeldub söömast või joomast, on ebatavaliselt loid või kui väike sümptom püsib mitu päeva
- Käitumisnõustaja poole pöördu enne, kui hakkad olukordi vältima
- Kui sama probleem kordub hoolimata harjutamisest, lase kõigepealt välistada valu ja meelte muutused