Peatükk 01
Kellele see käsiraamat on ja mida sa siit saad
See käsiraamat on mõeldud Eesti pomeraniani omanikule, kes tahab oma koera lugema õppida. Sa ei pea olema koolitaja ega loomaarst. Piisab sellest, et kodus on väike koer ja tunne, et osa tema käitumisest jääb arusaamatuks: miks ta ühel hetkel tuleb ise sülle ja teisel hetkel pöörab pea ära, miks ta uksekella peale kileda häälega haugub, miks ta külalise juures kõigepealt tormab ja siis kaob diivani taha.
Siin ei õpetata käske ega harjutusi. Siin vaadatakse seda, mis toimub enne harjutust: kuidas koer seisab, kuhu läheb tema keha kaal, mida teevad kõrvad, saba ja suu, millal ta haigutab ja millal ta end raputab. Kui see osa on selgem, muutub ka treening täpsemaks, sest sa märkad, millal koer on valmis ja millal ta on juba üle koormatud.
Käsiraamat liigub üldiselt konkreetse poole ja katab viit teemat:
- Kehakeele alused ja see, mida paks topeltkarv sinu eest ära peidab.
- Rahustavad märgid ja stressimärgid, mida on kerge rahuloluks lugeda.
- Ergastuse ja hirmu erinevus, sest väljastpoolt näevad need sarnased välja.
- Sülle tõstmine, üksijäämine, külalised ning laste ja koera suhtlus.
- Märgid, mille puhul tasub minna pigem loomaarsti kui koolitaja juurde.
Peatükk 02
Käitumine on info, mitte tõrge
Kui koer haugub aknal, uriseb sülle võtmise peale või jääb sinu äraminekul nutma, siis lihtne tõlgendus on, et koer teeb valesti. Kasulikum tõlgendus on, et käitumine ütleb midagi selle kohta, kuidas koer olukorda talub. Käitumine on tagajärg. Sellel on eelmine samm ja järgmine samm ning tegelik info peitub nendes.
Karistamine surub märgi maha, aga ei muuda põhjust. Kui koer saab urisemise eest pahandada, võib urisemine kaduda. Ebamugavustunne, mis urisemise taga oli, jääb alles. Just sellepärast ei ole hoiatuse karistamine hea mõte: sa kaotad märgi, mis annab sulle aega olukord katkestada, ja järgmisel korral võib esimene nähtav samm olla juba tugevam reaktsioon. Urisemine ja eemaldumine tasub seetõttu pigem tänuga vastu võtta.
Enne kui midagi muutma hakkad, kirjelda olukorda ilma hinnanguta. "Koer on kade" on hinnang. "Kui külaline tõusis püsti ja astus minu poole, tõmbus koer minu jala taha ja haukis kaks korda" on kirjeldus, millega saab edasi töötada. Sellise kirjelduse paneb kokku kolm küsimust:
- Mis juhtus vahetult enne? Kirjelda olukorda, mitte koera iseloomu.
- Mida koer tegi? Kirjelda liigutusi ja häälitsusi, mitte tundeid.
- Mis juhtus pärast? Kas see, mida koer tegi, lõpetas olukorra või mitte?
Peatükk 03
Kehakeele alused ja see, mida paks karv varjab
Koera loetakse tervikuna. Üksik märk ei ütle veel midagi kindlat: liikuv saba võib käia kokku rõõmu, ootuse või pingega. Vaata korraga mitut asja ja pane tähele, kas need osutavad samas suunas.
Keha kaalu tasub vaadata koos sabaga, sest saba asend kaob paksu karva sisse, kaal aga paistab ka karva alt välja. Tahapoole nihkunud kaal, pidurdav asend ja tagasi hoitud pea käivad kokku eemaldumisega. Ettepoole nihkunud kaal, sirutuv keha ja pehmed liigutused käivad kokku lähenemisega. Silmad täiendavad pilti: pehme pilk ja rahulik pilgutamine on midagi muud kui suured, ümarad ja liikumatud silmad.
Pomeraniani juures on üks lisatakistus. Tihe topeltkarv ja karvane krae peidavad ära need märgid, mida lühikarvalisel koeral on kerge näha: kaela ja turja pinge ei paista karva alt välja, karvarikka saba väikesed asendimuutused kaovad karva sisse ning väikeste karvaste kõrvade tahapoole tõmbamine võib jääda vaevumärgatavaks.
Seetõttu tasub õppida lugema seda, mis karvast ei sõltu: pea ja kaela asend, pilgu suund, suu ja keele liikumine, hingamise rütm, käppade paigutus, liikumise tempo ning see, kas koer üldse liigub või on tardunud. Abiks on lühike video, sest salvestust saab uuesti ja aeglasemalt vaadata. Vaata neid viit asja:
- Kaal: ettepoole, tahapoole või ühtlaselt neljal käpal.
- Suu: lõtv ja poolavatud või kokku pigistatud ja kitsas.
- Silmad: pehme pilk ja pilgutamine või suured liikumatud silmad.
- Hingamine: ühtlane või järsku kiirenenud ilma füüsilise koormuseta.
- Liikumine: sujuv, aeglustunud, tardunud või järsk ja katkendlik.
Peatükk 04
Rahustavad märgid ja stressimärgid, mida on kerge valesti lugeda
Osa märke näeb välja nii tavaline, et need lähevad kaduma. Haigutamine ei tähenda tingimata väsimust. Huulte lakkumine ei tähenda tingimata isu. Kui kuiv koer end raputab, ei ole põhjuseks märjad karvad. Pea kõrvale pööramine ei ole tõrksus. Neid liigutusi nimetatakse rahustavateks signaalideks ja neid seostatakse pingega. See on tõlgendusraamistik, mitte mõõdetud kavatsus: näha on liigutus, mitte koera plaan.
Konteksti järgi saab vahet teha. Haigutamine ärkamise järel on üks asi, haigutamine hetkel, mil võõras kummardub koera kohale, on teine. Kui laps kallistab koera ja koer haigutab, lakub huuli ning pöörab pea kõrvale, siis on korraga koos mitu märki, mida seostatakse pingega, ja pilt ei ole "koer on rahulik ja unine". Kui sellises kohas midagi ei muutu, jäävad koerale kangemad valikud: tarduda, ise ära minna või urisema hakata.
Raputamine võib tulla pingelise hetke järel, justkui punkt lause lõpus. See on kasulik märk, sest seda on paksust karvast hoolimata hästi näha. Kui koer raputab end korduvalt pärast üht ja sama olukorda, näiteks pärast sülest maha panemist või pärast trepikojas kohtumist, tasub see olukord kirja panna. Jälgi neid märke:
- Haigutamine olukorras, kus koer ei ole unine.
- Huulte ja nina lakkumine ilma söögita.
- Pea või pilgu kõrvale pööramine, kui keegi läheneb.
- Keha raputamine kuival koeral pärast pingelist hetke.
- Aeglustumine, tardumine või äkiline maa nuusutamine keset olukorda.
- Kaarega möödumine selle asemel, et otse minna.
Peatükk 05
Ergastus või hirm: kaks seisundit, mis näevad väljastpoolt sarnased välja
Kiire liikumine, kile haukumine, pinges keha ja see, et koer ei kuule sind, käivad kokku nii ergastuse kui hirmuga. Väikese koera juures on neid kerge valesti lugeda. "Tal on lihtsalt palju energiat" ja "ta kardab" nõuavad erinevat vastust, kuigi pilt on esmapilgul sarnane.
Suund aitab vahet teha. Ergastunud koer liigub asja poole, tuleb tagasi ja läheb uuesti ning suudab vahepeal sind märgata. Hirmunud koer liigub eemale või jääb paigale ja haugub kohalt. Sama vahe on näha ka kehas, kui vaadata mitut märki korraga.
Vahetegemine muudab järgmist sammu. Ergastunud koer vajab selget lõppu ja tegevust, mis pinge maha viib. Hirmunud koer vajab kõigepealt distantsi ja aega. Kui viia hirmunud koer asjale lähemale, et ta "harjuks ära", võib tulemus olla vastupidine ja hirm hoopis kasvada.
Kahtluse korral vali distants. Kaugemalt vaatamine ei riku ergastunud koera päeva, aga liigne surve võib hirmu võimendada. Distants ei ole ainult meetrid: ka nurga alt möödumine, aeglasem tempo ja vahesein aitavad koeral olukorda taluda. Kõrvuti näevad need kaks pilti välja nii:
- Ergastus: kaal ettepoole, liigutused suured ja lõdvad.
- Ergastus: koer liigub asja poole ja tuleb vahepeal sinu juurde tagasi.
- Hirm: kaal tahapoole, suu kitsas, pilk kinni ühel punktil.
- Hirm: koer haugub kohalt ja tõmbub pärast häälitsust tagasi.
- Kahtluse korral lisa distantsi ja vaata sama olukorda kaugemalt.
Peatükk 06
Süli ja üksijäämine: turvatunne ja jõukohane harjutamine
Väike koer on kerge ja see muudab omaniku käitumist. Seal, kus suuremat koera kutsutaks eemale või juhitaks rihmast, tõstetakse pomeranian lihtsalt sülle. Olukord laheneb sekundiga, aga koeral jääb ära võimalus ise eemalduda.
Süles on koera valikud väiksemad. Ta on kõrgemal, tal ei ole kuhugi minna ja lähenev inimene jõuab tema näoni kiiremini kui maapinnal. Nii võib juhtuda, et koer haugub süles rohkem kui maas. See ei tähenda, et koera ei tohiks sülle võtta. Ohutuse pärast tõstmine on mõistlik. Küsimus on selles, kas tõstmine on koera abistamine või sinu refleks iga ebamugava hetke ees.
Üksijäämist harjutatakse nii lühikeste sammudena, et koer püsib rahulik. Kui ta hakkab nutma, kraapima või muul moel ahastust näitama, lõpeta katse rahulikult ja tee järgmine kord lihtsam samm. Ära jäta hirmunud koera üksi ootama, et ta lõpuks harjuks. Märka tema piiri juba enne rahutuse tekkimist ja paku turvalist tuge. Samm-sammuline kava on eraldi teema ja põhjalikum käsitlus on PomGoldi käsiraamatus Häälekus ja rahu õpetamine.
Kui koer lõhub sisustust, kisendab pikalt, jätab kodus märgi maha või ei talu ka väga lühikest lahusolekut, võib tegemist olla lahusolekuärevusega. See ei ole kasvatuse küsimus ja karistamine ei aita. Sellisel juhul tasub rääkida loomaarsti ja kutselise käitumisnõustajaga. Enne seda pane tähele viit asja:
- Millal rahutus algab: kas juba riietumise ja võtmete juures või alles ukse taga.
- Mida koer täpselt teeb: kraabib, nutab, kõnnib ringi või jääb ukse juurde tardunult seisma.
- Kui kaua rahutus kestab ja kas see vaibub või tugevneb.
- Kas koer sööb ja joob ka siis, kui sind kodus ei ole.
- Kas koer on rahulikum, kui kodus on keegi teine.
Peatükk 07
Külalised, võõrad ja lapsed ilma sundimiseta
Külalise saabumine on koera jaoks tihe hetk: uksekell, hääled, kingade kolin, võõras lõhn ja inimene, kes tuleb otse sisse. Üks lihtne abi on anda koerale valik. Las ta tuleb ise, kui tahab. Külaline võib istuda, mitte koera kohale kummarduda, ja lasta koeral otsustada, kas ta läheneb.
Kolm asja teevad kohtumise koera jaoks raskemaks: otse peale kõndimine, kohale kummardumine ja käe sirutamine üle pea. Inimeste vahel peetakse neid sõbralikuks, koera jaoks on need surve. Kui koer läheneb, nuusutab ja astub siis kõrvale, on koer kontakti ise lõpetanud. Lase tal eemalduda ja puhata; ära hoia teda kohtumise jätkamiseks kinni.
Lastega kehtib sama loogika, aga see nõuab täiskasvanu juuresolekut. Kallistamine, kandmine, koera pealt vaatamine ja magava koera puudutamine on lastele loomulikud, koerale mitte. Õpeta lapsele lihtsad reeglid ja jälgi koera märke: kui koer haigutab, lakub huuli või pöörab pea ära, lõpeta kontakt enne, kui koer peab midagi tugevamat tegema.
Anna koerale koht, kuhu ta saab minna ja kus teda ei tülitata: puur avatud uksega, pesa või tuba. Koht töötab siis, kui seal on tõesti rahu, ka külaliste ajal ja ka siis, kui lapsed on kodus. Lepi külaliste ja lastega kokku viis lihtsat reeglit:
- Mine koera juurde rahulikult ja ilma jooksmata.
- Silita koera küljelt või rinnalt ja väldi käe sirutamist üle tema pea.
- Ära puuduta koera söögi ega mänguasja juures.
- Ära ärata ega tõsta magavat koera.
- Lase koeral minna, kui ta ise eemaldub.
Peatükk 08
Kui käitumine muutub: millal on küsimus tervises
Järsku muutunud käitumine väärib eraldi tähelepanu. Kui varem sõbralik koer hakkab puudutust vältima, kui ta ei taha enam hüpata ega trepist üles minna, kui ta muutub tõrjuvaks just teatud kohas keha peal või kui ta magab tavapärasest rohkem või vähem, siis tasub enne kasvatuse peale mõtlemist mõelda valule ja tervisele.
Väikest tõugu koertel on hulk põhjuseid, mille üle otsustab loomaarst, mitte omanik: hammaste ja igemete seisund, põlvekedra liikuvus, selja ja kaela vaevused, naha ja kõrvade probleemid ning nägemise ja kuulmise muutused vanemas eas. Suu ja hammaste teemat käsitleb pikemalt PomGoldi käsiraamat Hambad ja suutervis, põlvekedra nihestusest on Pomipäevikus eraldi artikkel aadressil põlvekedra nihestuse artikkel. Selle käsiraamatu ülesanne ei ole diagnoos ega ravijuhis, vaid see, et sa muutust märkaksid ja kirja paneksid.
Vastuvõtule minnes on kasu täpsest kirjeldusest: millal muutus algas, mis olukordades see ilmneb, kui tihti see kordub ja mis on vahepeal muutunud toidus, liikumises, kodus või pere rütmis. Video tavalisest hetkest kodus annab loomaarstile lisainfot, sest kliinikus käitub koer teisiti kui kodus. Loomaarsti poole tasub pöörduda järgmiste märkide korral:
- Käitumine muutus kiiresti ja nähtava põhjuseta.
- Koer väldib puudutust kindlas kohas kehal.
- Muutus söömises, joomises, magamises või liikumises.
- Koer ei taha enam hüpata, joosta ega trepist minna.
- Urisemine või hammustamiskatse, mida varem ei esinenud.
- Koer lakub või närib korduvalt üht ja sama kohta.
Peatükk 09
Mida edasi teha ja kust abi otsida
Alusta ühest nädalast vaatlemisest, ilma et sa midagi muudaksid. Vali kaks kuni kolm olukorda, mis kodus korduvad, ja pane iga kord kirja kolm asja: mis oli enne, mida koer tegi, mis juhtus pärast. Nädala pärast on sul kirjapandud tähelepanekud, mitte ainult üldine tunne. Märkmeteks sobib treeningupäevik aadressil treeningupäevik.
Seejärel vali üks olukord, mida sul on lihtsam muuta. Muutus ei pea tähendama uut käsku. Vahel piisab distantsi lisamisest või sellest, et koer saab ise valida. Kui koer ei pea enam võõra kätt taluma, võib pinge selles hetkes väheneda. Muuda korraga üht asja, et sa näeksid, mis mõju avaldas.
Abi tasub otsida siis, kui koer on korduvalt hirmul ja olukord ei liigu, kui ta uriseb või on üritanud hammustada, kui lahusolek on talle raske või kui käitumine muutus järsku. Terviseküsimustega pöördu loomaarsti poole. Käitumise poolel otsi kutselist käitumisnõustajat, kes lähtub koera heaolust ja premeerimisest ega soovita valu või hirmu tekitavaid vahendeid. Küsi pigem varem kui hiljem. Kokkuvõtteks viis sammu, millest edasi minna:
- Vaatle nädal aega, ilma et sa midagi ümber õpetama hakkaksid.
- Vali üks korduv olukord ja muuda korraga üht asja.
- Anna muutusele mitu kordust aega, enne kui hindad tulemust.
- Loe koera märke ka siis, kui olukord tundub hästi minevat.
- Pöördu loomaarsti poole, kui muutus tuli järsku või on seotud puudutusega.