Peatükk 01
Kellele see käsiraamat on ja mida sa siit leiad
See käsiraamat on kirjutatud Eesti pomeraniani omanikule, kes elab parasjagu läbi kutsika esimest aastat või valmistub selleks. Siin ei ole juttu sellest, kuidas esimene nädal uues kodus üle elada. Siin on pikk vaade: mis koera sees eri vanuses toimub, miks käitumine vahepeal muutub ja mida iga etapp omanikult nõuab.
Pomeranian jõuab välimuselt täiskasvanu mõõtudeni suhteliselt vara, aga jääb sisemiselt kutsikaks veel tükiks ajaks pärast seda. Just see lahknevus tekitab segadust. Väliselt näeb noor pomeranian mõne kuu pärast peaaegu valmis koerana, samal ajal kui tema närvisüsteem, hambad, karv ja enesekindlus on alles poolel teel.
Vanusevahemikud selles tekstis on orienteeruvad. Kutsikad ei arene kalendri järgi ja sama tõu sees on erinevused tavalised. Kasuta etappe raamistikuna, mitte tähtajana. Terviseküsimustes, sealhulgas vaktsineerimise, hammaste, liigeste ja kasvu osas, pea nõu oma loomaarstiga; see tekst ei asenda läbivaatust.
Hammaste, karva, kaalu ja häälekuse kohta leiad põhjalikumaid juhendeid PomGoldi materjalikogust. Siit käsiraamatust endast leiad neli asja:
- Arenguetapid orienteeruvate vanusevahemike kaupa, ilma väljamõeldud nädalateta.
- Mida igas etapis tähele panna ja mida see sinult nõuab.
- Miks kartlikkuse periood ei tähenda, et koer on ära rikutud.
- Kontrollpunktid, mille juures tasub loomaarstiga nõu pidada.
Peatükk 02
Varane periood: aken, mis sulgub järk-järgult
Kutsikaea alguses on koera aju uue info suhtes eriti vastuvõtlik. Seda perioodi nimetatakse sotsialiseerimisaknaks ja see katab umbkaudu esimesed elukuud, ulatudes aega, mil kutsikas on juba uues kodus. Aken ei sulgu ühel kindlal päeval, vaid taandub järk-järgult: uue omaksvõtmine läheb tasapisi vaevalisemaks ja ehmatused kestavad kauem.
Praktikas tähendab see, et esimestel kuudel uues kodus on sinu tähelepanul suurem kaal kui hiljem. Kogemused, mille kutsikas siis saab, kujundavad tema arusaama sellest, mis on maailmas tavaline. Sama oluline on see, mida ta ei koge: harjumatuks jäänud asjad võivad hiljem nõuda eraldi tööd.
Pomeraniani puhul lisandub üks mõõde. Väikese koera vaatepunktist tulevad käed ülevalt, inimesed kummarduvad tema kohale ja tänav on maapinna lähedalt lärmakam kui inimese kõrguselt. Sama sündmus, mis suurele kutsikale on igapäevane, võib väikesele olla üle jõu käiv. Vaktsineerimise ja liikumispiirangute osas järgi oma loomaarsti juhiseid; sotsialiseerimist saab teha ka süles kantuna, autos, rõdul ja tuttavate juures, kui vaba liikumine ei ole veel lubatud.
Peatükk 03
Sotsialiseerimise sisu: kvaliteet enne kogust
Sotsialiseerimist on lihtne mõista loenduna: kui paljude inimeste, koerte ja kohtadega kutsikas kokku puutus. Kasulikum küsimus on, kuidas ta kogemusest välja tuli. Kohtumine, kus kutsikas tardus ja kanti minema, ei ehita enesekindlust; lühike vaatlus turvaliselt kauguselt, mille järel ta jälle sööb ja uurib, ehitab.
Hea kogemuse tunnused on üsna lihtsad. Kutsikas saab ise valida distantsi ja läheneda omal ajal. Ta võtab söögi vastu. Ta liigub vabalt, nuusutab ja pöördub tagasi. Pärast seda suudab ta puhata. Ülekoormuse tunnused on vastupidised: tardumine, saba keha all, maiuse keeldumine, korduv haigutamine või end raputamine ilma märja karvata. Need on tähelepanekud, mitte diagnoos, aga nad ütlevad, et tempot tuleb maha võtta.
Väikese koera puhul on eraldi lõks süli. Sülle tõstmine lahendab olukorra kiiresti, kuid võtab kutsikalt ära otsuse. Kui ta ei saa ise taganeda, jääb tal saamata harjutus, kus ta ise distantsi reguleerib. Vahel on sülle võtmine õige ja ohutu valik; hoia lihtsalt silmas, et see ei muutuks vaikimisi lahenduseks.
Igapäevases elus taandub kõik see mõnele lihtsale võttele, mida tasub uue olukorra juures korrata:
- Üks uus asi korraga, lühidalt, ja rahulik paus pärast.
- Lase kutsikal valida distants, ära vii teda vägisi lähemale.
- Kutsu külla üksikuid inimesi, mitte kohe suuremat seltskonda.
- Harjuta käsitsemist: käppade puudutamine, kõrvad, suu, harja tõmbamine üle selja.
- Loe päeva lõpus kokku puhkeaeg, mitte läbitud kohtade arv.
Peatükk 04
Hambavahetus ja mida see närimisega teeb
Hambavahetus algab kutsikal ligikaudu 3,5-4 kuu vanuses ning jäävhambad on tavaliselt olemas 6-7 kuu vanuseks. Need on orientiirid: sinu kutsika hammaste vahetuse käiku ja hambumust hindab loomaarst läbivaatusel.
Kutsika päevas annab see periood tunda eelkõige närimise kaudu. Närimisvajadus kasvab ja koer otsib pinda, mille vastu survet avaldada. Mõni kutsikas muutub rahutuks, mõni sööb aeglasemalt või vaevaliselt. Sel ajal ei ole mõistlik mängida jõulist sikutamismängu ega lasta kutsikal mänguasja küljes rippuda. Sobivam on pakkuda pehmemaid närimisvõimalusi ja lühemaid mänge.
Hambumus, püsima jäänud piimahambad ja kodune suuhooldus on omaette teema ning põhjalikum käsitlus on PomGoldi käsiraamatus Hambad ja suutervis. Kui piimahammas on alles ja selle kõrval hakkab lõikuma jäävhammas, võta loomaarstiga kiiresti ühendust. Ära oota kogu hambavahetuse lõppu ega püüa hammast ise eemaldada: viivitus võib kahjustada hambumust ja suu tervist.
Peatükk 05
Kartlikkuse perioodid: koer ei ole ära rikutud
Kutsikaeas ja ka noorukieas kirjeldatakse perioode, kus koer muutub ajutiselt ettevaatlikumaks. Trepp, mida mööda ta eile jooksis, tundub äkki kahtlane. Naabri peale, keda ta eile tundis, haugub ta nüüd. Prügikast, mis on ammu samas kohas seisnud, on nüüd oht. Muutus võib tulla kiiresti ja ilma nähtava põhjuseta.
Oluline on teada, et see ei ole märk ebaõnnestunud kasvatusest ega rikutud koerast. Tegemist on arengufaasiga, mis läheb üle. Sinu töö sel ajal ei ole koera hirmust välja rääkida ega talle tõestada, et asi on ohutu, vaid hoida olukorrad sellised, millega ta toime tuleb.
Praktikas tähendab see kolme asja. Ära sunni: kui koer ei taha lähemale, ära tiri ega tõsta. Luba distantsi ja aega, sest kiirustamata jäetud koer saab ise otsustada, kas ja millal ta läheneb. Ja ära karda teda rahustada, sest lohutamine ise hirmu ei tugevda; küll aga võib hirmu kinnistada see, kui koer viiakse ikka ja jälle olukorda, millega ta toime ei tule.
Kui ettevaatlikkus ei taandu, laieneb uutele olukordadele või hakkab piirama igapäevast elu, näiteks jalutuskäike või söömist, pea nõu loomaarsti või koerte käitumisega tegeleva spetsialistiga. Osa hirmuna näivast käitumisest on seotud valu või halva enesetundega ja seda ei ole väljastpoolt näha.
Peatükk 06
Karv: kutsikakarvast täiskasvanu karvani
Kutsikakarv on pehme, lühem ja üsna ühtlane. Täiskasvanud pomeraniani karv on topeltkarv ja selle kihid kasvavad eri tempos ning eri kehaosades eri ajal. Topeltkarva ehitust ja aastaringi käsitleb põhjalikult PomGoldi käsiraamat Topeltkarva aastaring; siin on teemaks üleminek ise.
Üleminekust tulebki periood, mille kohta öeldakse, et koer näeb kohmakas välja. Keha ja jalad võivad jääda hõredaks, samal ajal kui pea ümber ja sabas püsib kohev karv. Proportsioonid näivad valed ja koer tundub kiitsakas. See on ajastuse küsimus, mitte hoolduse viga, ja see läheb üle.
Kiusatus koera sellises seisus lühemaks lõigata on arusaadav, kuid topeltkarvaga tõu puhul on see riskantne ja karva taastumine võib jääda ebaühtlaseks. Põhjused on lahti kirjutatud artiklis Miks pomeraniani ei pügata paljaks (pomeraniani pügamise artikkel). Selles etapis on kasulikum tegeleda muuga: õpeta koer harjamist taluma just siis, kui karva on vähe ja seansid saavad olla lühikesed. Nii on hiljem, kui aluskarv tuleb, harjumus juba olemas.
Karva puhul on mõned asjad, mis ei ole tavaline üleminek. Selgepiiriline laiguline karvakadu, punetav või koorikuline nahk, tugev sügelemine või haavad on põhjus loomaarsti juurde minna, mitte oodata, kuni karv ise tagasi tuleb.
Peatükk 07
Suguline küpsemine ja kõikuv noorukiiga
Suguline küpsemine võib väikestel tõugudel saabuda varem, kui omanik ootab, ja enne seda, kui koer käitub täiskasvanulikult. Emastel algab jooksuaeg, isastel muutub huvi lõhnade vastu tugevamaks ja märgistamine sagedasemaks. Täpset vanust ei ole mõtet ennustada, sest see on igal koeral erinev.
Sel ajal juhtub, et varem selgeks õpitu näib kaduvat. Koer, kes tuli kutsudes, valib nüüd nuusutamise. Keskendumine kõigub päevade kaupa. Uued kohad muutuvad huvitavamaks ja sina vähem huvitavaks. Seda on lihtne tõlgendada trotsina, aga täpsem on kirjeldada seda, mis on näha: koera tähelepanu läheb praegu mujale.
Omaniku roll selles etapis on igav ja seetõttu keeruline. Hoia rutiin paigas. Langeta nõudmisi ajutiselt, harjuta rahulikumas keskkonnas ja tasu selle eest, mida tahad rohkem näha. Ära lase koeral pikalt harjutada seda, mida sa ei taha, näiteks pidevat rihma pinget või teiste koerte poole tormamist.
Steriliseerimise või kastreerimise ajastus on individuaalne otsus, kus mängivad rolli tervis, käitumine ja koera areng. See on vestlus oma loomaarstiga, mitte internetist leitud reegel.
Peatükk 08
Täiskasvanuks saamine ja mis esimesest aastast jääb
Väikesed koerad saavutavad täiskasvanu mõõdud varem kui suured tõud, kuid vaimne küpsemine käib omas tempos ja võib venida esimesest sünnipäevast kaugemale. Seetõttu on tavaline, et pomeranian näeb välja täiskasvanuna ammu enne seda, kui ta käitub nagu täiskasvanu.
Selleks ajaks hakkab iseloom välja joonistuma. On näha, kas koer on julgem või ettevaatlikum, kui palju ta räägib, kuidas ta võõraid vastu võtab ja kui kiiresti ta pärast erutust maha rahuneb. Häälekus on pomeraniani puhul omaette teema ja seda käsitleb PomGoldi käsiraamat Häälekus ja rahu õpetamine; siin on oluline vaid see, et rahunemine on oskus, mida saab õpetada, ja et selle alus pannakse esimesel aastal.
Toitmine ja kaal muutuvad täiskasvanueas samuti. Kasvava koera kogused ja täiskasvanu kogused ei ole samad ning väikese koera puhul on vahe mõne grammi peal tuntav. Esimese aasta lõpp on hea koht kehakonditsioon ja portsjonid koos loomaarstiga üle vaadata; portsjonite arvestamist ja kehakonditsiooni hindamist käsitleb PomGoldi käsiraamat Kaal ja toitmine.
Mida esimene aasta tegelikult jätab, ei ole selgeks õpitud käskude nimekiri. Alles jääb koera taastumisvõime, käsitsemistaluvus ja harjumus, et uued asjad ei ole ohtlikud. Kui need on paigas, on ülejäänu õpetamine hilisem töö.
Peatükk 09
Kontrollpunktid, kasvupäevik ja millal abi otsida
Arengumuutusi on lihtsam võrrelda, kui teed nende kohta märkmeid. Märgi üles muutuse algus, kestus ja olukord, kus seda nägid. Kasvupäevik (kasvupäevik) aitab jälgida arenguetappe ja lisada märkmeid; kaalu jaoks kasuta tervisejälgijat (tervisejälgija) ning igapäevaste tähelepanekute jaoks päevalogi (päevalogi).
Kirjuta lühidalt ja regulaarselt, mitte pikalt ja harva. Paar rida nädalas annab aasta pärast pildi, mida ükski mälestus ei asenda. Loomaarsti vastuvõtul on see materjal otseselt kasulik, sest kuupäevad ja sündmuste järjekord ütlevad rohkem kui üldine kirjeldus.
Mida edasi teha: vali oma koera praegusest etapist üks asi, mis vajab tähelepanu, ja tegele sellega paar nädalat, mitte kõigi asjadega korraga. Pane kasvupäevikusse kirja, kust sa alustasid, et hiljem oleks võrdlusalus olemas.
Järgnev loetelu koondab olukorrad, mille puhul tasub loomaarstile helistada ja mitte oodata, kas see iseenesest möödub. Väikese koera puhul ei tee ootamine olukorda lihtsamaks.
- Piimahammas püsib paigal, kuigi püsihammas on juba tulnud.
- Koer hüppab käimise ajal ühe tagajala õhku või lonkab korduvalt.
- Ettevaatlikkus ei taandu, laieneb või hakkab piirama igapäevast elu.
- Karvakadu on laiguline, nahk punetab või koer sügab tugevalt.
- Kaal ei liigu ootuspäraselt või söögiisu muutub püsivalt.
- Hingamine on pingutatud, eriti soojaga või erutuse järel.
- Miski tundub lihtsalt teisiti, kuigi sa ei oska seda sõnastada.