Pomeranian ja suvekuumus: kuidas kuuma päeva üle elada

Sellel süsteemil on kaks piiri. Aurustumine töötab halvasti niiskes õhus, mistõttu on umbne ja niiske päev koerale raskem kui sama sooja kraadinäiduga kuiv päev. Lisaks on lõõtsutamine ise lihastöö, mis toodab soojust juurde. Kui ümbrus on kuum ja jahenemiseks pole kohta, võib koer pingutada üha rohkem, ilma et tema kehatemperatuur langeks.

Kellaajad ja asfalt: millal jalutada ja millal koju jääda

Kuumal päeval ei ole küsimus selles, kas jalutada, vaid millal. Varane hommik ja hiline õhtu, kui pinnad on jõudnud jahtuda, sobivad pikemaks käiguks. Hilishommikust õhtupoolikuni piirdu lühikeste käikudega, eelistatavalt murul ja varjus.

Õhtul jääb sageli märkamata üks asi: õhk jahtub kiiremini kui asfalt. Kui väljas tundub juba talutav, võib kõnnitee ikka veel päeva jooksul kogunenud soojust kiirgata. Just seepärast juhtub käpapõletusi ka pärastlõunasel ja varaõhtusel jalutuskäigul, mitte ainult keskpäeval.

Kontrolli pinda enne, kui koer sellele astub. Suru käeselg vastu asfalti ja loe rahulikult viieni. Kui pead käe enne viieni jõudmist ära tõmbama, on pind koera käpapadjandite jaoks liiga kuum. Käeselg sobib selleks paremini kui peopesa, sest peopesa nahk on paksem ja eksitab sind.

Kuumal päeval tasub kogu marsruut ümber mõelda. Koormust vähendavad järgmised valikud:

• Vali tee varju järgi, mitte pikkuse järgi.
• Eelista muru, metsarada ja pinnasteed asfaldile ning kividele.
• Loobu jooksmisest, palliviskest ja pulssi tõstvast treeningust.
• Võta vesi ja jooginõu kaasa ka lühikesele käigule.

Vesi, vari ja märgid, mida jalutuskäigul jälgida

Vesi peab kodus olema kogu aeg saadaval ja kuumal päeval tasub pakkuda mitut kaussi eri ruumides. Väljas ei ole vaja koera jooma sundida, kuid paku vett regulaarselt ja väikeste koguste kaupa. Kodus aitab jahe põrand, näiteks plaaditud köögis või vannitoas, ning liikuv õhk. Ventilaator üksi ei jahuta koera samamoodi nagu inimest, aga koos niisutatud kõhualuse või käppadega aitab liikuv õhk aurustumisele kaasa.

Jalutuskäigul otsustad tagasipöördumise sina, mitte koer. Pomeranian on sageli agar ja tahab kaasa minna ka siis, kui tal on juba raske. Need märgid ütlevad, et käik tuleb lõpetada:

• Koer jääb maha, aeglustab või tahab pidevalt seisma jääda.
• Ta otsib varjulaike ja heidab neisse pikali.
• Lõõtsutamine muutub valjemaks ja kiiremaks ega rahune ka seistes.
• Keel on lai, lame ja tavalisest punasem.
• Koer palub sülle või keeldub edasi minemast.

Karva paljaks ajamine ei ole lahendus. Topeltkarv kaitseb nahka päikese eest ja lühikeseks lõigatud karv ei pruugi endisel kujul tagasi kasvada. Suvel aitab hoopis see, kui surnud aluskarv saab korralikult välja harjatud, sest siis liigub õhk naha lähedal vabamalt.

Autosse jätmine ei ole kunagi ohutu

Kuumal päeval ei ole autos ohutut ooteaega. Klaaside taga käitub auto nagu kasvuhoone: päikesekiirgus soojendab sisemust ja soe õhk ei pääse välja. Salongi temperatuur tõuseb kiiresti juba esimeste minutite jooksul, mistõttu ei ole ohutu ka lühike poeskäik.

Praokil aken seda ei muuda, sest kitsas ava ei vaheta õhku piisavalt. Vari ei ole samuti lahendus, sest vari liigub: koht, mis oli parkimise hetkel varjus, on kümne minuti pärast päikese käes. Sama kehtib rõdu, klaasitud terrassi, suletud toa ja päikese kätte jäetud transpordipuuri kohta.

Kui märkad autos üksi jäetud koera, kes lõõtsutab tugevalt, on rahutu või vastupidi loid, pane kirja auto number ja asukoht ning helista hädaabinumbril 112. Ära jää ootama, kas omanik tuleb varsti tagasi.

Kuumarabanduse tunnused ja esimesed sammud

Kuumarabandus on eluohtlik seisund, mis areneb kiiresti. Mida varem sa seda märkad, seda parem, kuid ka kergena tunduv juhtum vajab loomaarsti hinnangut. Need tunnused tasub endale selgeks teha:

• Tugev katkematu lõõtsutamine, mis ei rahune ka puhates ja jahedas.
• Tumepunane, ebatavaliselt kahvatu või muul viisil tavapärasest erinev igemevärv.
• Jõuetus ja tahtmatus tõusta või liikuda.
• Koperdav või ebakindel kõnnak.
• Oksendamine, kõhulahtisus või rohke paks ila.
• Segadus, nimele mittereageerimine, raskel juhul kokkuvarisemine või krambid.

Kui kahtlustad kuumarabandust, alusta jahutamist kohe ja kohapeal. Viivitus on suurem oht kui vee temperatuur, seega ära oota jahutamisega kliinikusse jõudmiseni. Vii koer päikese käest varju või jahedasse ruumi ja lõpeta igasugune liikumine.

Vett olgu rohkelt ja see olgu jahe. Kasta koer vette või vala vesi üle nii, et karv ja nahk saavad läbimärjaks, eelkõige kõhualune, kubemepiirkond, kaenlaalused ja käpavahed. Hoia samal ajal õhk liikumas: tuul, ventilaator või sõidu ajal avatud autoaken aitavad aurustumisele kaasa. Kui koer suudab ise juua, paku talle vett, aga ära sunni ega vala vett suhu.

Ära mässi koera märja rätikuga kinni ega jäta märga rätikut talle peale, sest seisev märg kangas hoiab soojust kinni. Kui kasutad märga lappi, vaheta seda pidevalt jaheda ja värskelt märja vastu.

Jahutamist alustad kohe ja samal ajal sõidad loomaarsti juurde. Helista teel olles kliinikusse ja ütle, et tegemist on kuumusega seotud hädaolukorraga. Mine kohale ka siis, kui koer tundub vahepeal taastuvat, sest kuumusest tingitud kahjustus võib avalduda hiljem.

Millal loomaarsti poole pöörduda

Kuumarabanduse tunnuste korral pöördu loomaarsti poole kohe. Selles olukorras ei ole mõtet kodus jälgida ega oodata, ka siis mitte, kui jahutamine on juba mõjunud. Jahutamine on esmaabi, mitte ravi.

Ilma hädaolukorrata tasub loomaarstiga rääkida siis, kui koer talub kuumust selgelt halvemini kui varem, hingab pingutusel lärmakalt, köhib või väsib kiiresti. Riskirühma kuuluvale koerale saab kokku panna eraldi suveplaani ja seda tasub teha enne kuuma perioodi, mitte selle keskel.

Pomeraniani suvi läheb kergemini, kui oled valmis rutiini ümber tegema ja loobuma sellest, mis jahedaga on iseenesestmõistetav. Jälgi pinna temperatuuri, hoia vesi käepärast ja lase koeral päeva kuumal ajal rahulikult puhata. Kui midagi tundub valesti, on parem helistada loomaarstile liiga vara kui liiga hilja.