Miks pomeranianile sobivad rakmed, mitte kaelarihm

Kaelarihm ei ole seetõttu keelatud ese. Nimesilti ja kontaktandmeid on mugav kanda just kaelarihma küljes ning rahulikul koeral, kes rihma otsas ei tõmba, on olukord teine. Riskantne on kombinatsioon: kitsas kaelarihm, tõmbav koer ja väike hingetoru. Kui vähemalt ühe neist saab ära võtta, tasub seda teha ning lihtsam on ära võtta just surve kaelalt.

Kuidas rakmed koormust jaotavad

Rakmete põhiline erinevus on kinnituspunkti asukoht. Jalutusrihm ei kinnitu enam kaela ümber käiva rihma külge, vaid rakmete külge, mis katavad rindkere ja õlavöötme piirkonda. Kui koer tõmbab, kandub jõud laiemale pinnale, mille all on rinnaku ja roided, mitte pehme kõri. Surve ei kao kuhugi, aga see jaotub ümber sinna, kus keha on tugevam.

Kui köhatus tuli just rihmatõmbest, võib see rakmetega väheneda. Kui köha jääb ka pärast rakmete kasutuselevõttu püsima, tähendab see, et põhjus on mujal ja vajab loomaarsti hinnangut. Omaniku jaoks muutub jalutuskäik sageli rahulikumaks, sest rihma otsas ei ole vaja kogu aeg valvata, kas koer end ise kägistab.

Samas ei tasu rakmetelt oodata rohkem, kui nad anda suudavad. Rakmed ei asenda rihmatreeningut ehk koera õpetamist kõndima ilma pidevalt pinges rihmata.

Millised rakmed pomeranianile sobivad ja mida vältida

Pomeranian on väike, kompaktse kehaga ja rohke karvaga koer, mistõttu rakmete valik silma järgi eksitab kergesti. Rakmed peavad istuma keha, mitte karva järgi. Kindlam on mõõta koera rinna- ja kaelaümbermõõt karva alt, sõrmedega kuni nahani, ning proovida rakmeid enne ostmist või valida müüja, kes lubab vahetada. Sobivad rakmed tunneb ära järgmiste tunnuste järgi.

• Rihmad on piisavalt laiad, et surve jaotuks, sest peenike nöör lõikab väikesel koeral kiiresti sisse.
• Rinnaesine osa jääb rinnaku ette, mitte kõri alla.
• Rakmeid saab reguleerida mitmest punktist, sest karvakihi paksus muutub aasta jooksul.
• Vooder on pehme, õmblused siledad ja materjal kerge, sest raske jäik konstruktsioon väikesele koerale ei sobi.
• Rihma ja keha vahele mahub kaks sõrme, mõõdetuna nii rinnaesise rihma alt kui ka kaenla juurest.
• Rakmed püsivad paigal ka siis, kui koer tagurpidi astub.

Kinnitusaas võib olla seljal või mõnel mudelil ka rinnal ning mõlemad variandid sobivad. Rinnakinnitus ja kõrile suruv eesmine rihm ei ole sama asi: rinnakinnitus on korras siis, kui rihm jääb rinnaku ette, mitte kõri alla. Järgmiste tunnustega mudeleid tasub vältida.

• Kitsad nöörjad rakmed, mille rihmad koonduvad kaenla alla, sest just seal tekib hõõrdumine ja karvakadu.
• Mudelid, mille eesmine rihm jääb kaelal kõrgele ja surub tõmbamisel ikkagi kõrile.
• Liiga suured rakmed, millest koer end ehmatuse hetkel välja väänab, sest väljalibisenud koer tänaval on suurem oht kui kaelarihm.
• Karedad servad, teravad plastdetailid ja pandlad, mis pika karva kinni haaravad ja iga äravõtmisega valu teevad.
• Väga jäigad konstruktsioonid, mis fikseerivad õlga ja piiravad sammu.

Sobivust tasub kontrollida mitu korda aastas: kutsikas kasvab, täiskasvanud koera kaal kõigub ja karvavahetuse järel muutub rakmete istuvus märgatavalt. Punetus, murdunud karv või hõredaks kulunud laik kaenla all või rinnal näitab, et rakmed hõõruvad ning vajavad reguleerimist või vahetamist.

Kuidas harjutada koera, kes rakmeid kardab

Mõni pomeranian ei võta rakmeid esimesel korral hästi vastu. Pea läbi rõnga panemine, üle selja liikuv käsi ja pandla klõps on koera jaoks ebamugavad. Kui rakmed jõuga selga surutakse, tekib vastumeelsus, mis võib püsida kaua. Parem on kulutada paar nädalat harjutamisele ja saada koer, kes tuleb ise rakmete juurde. Harjutamine käib väikeste sammudena, umbes järgmises järjekorras.

• Jätta rakmed toa põrandale ja tasustada koera iga vabatahtliku lähenemise ja nuusutamise eest.
• Hoida rakmeid käes nii, et pearõngas on avatud, ja anda maiuseid rõnga tagant, ilma midagi pähe panemata.
• Lasta koeral pea ise läbi rõnga pista, võtta rakmed kohe ära ja korrata seda mitu korda järjest.
• Kinnitada pandlad, jätta rakmed paariks sekundiks selga ja võtta uuesti ära, enne kui koer ebamugavust näitab.
• Lasta koeral kanda rakmeid toas mängu või söögi ajal, ilma rihma külge panemata.
• Alles seejärel kinnitada rihm ja teha lühike rahulik väljaskäik tuttavas kohas.

Tasub jälgida koera kehakeelt ja astuda sammu võrra tagasi, kui koer tardub, hoiab kõrvu vastu pead, lakub huuli, pöörab pea kõrvale või raputab end kohe pärast rakmete äravõtmist. Rakmetega ei ole mõtet koera mööda tuba jälitada ega panna neid selga siis, kui koer on ukse ees juba erutatud. Rahulik hetk enne jalutuskäiku annab parema tulemuse.

Pika karvaga koeral tasub karv enne rakmete kinnitamist läbi harjata ja rihmade alt õigesse asendisse sättida. Rihma alla jäänud sasipundar tõmbab iga sammuga nahka ning koer seob ebamugavuse rakmetega, kuigi tegelik põhjus on karvas.

Millal pöörduda loomaarsti poole

Kui koeral on sümptomid juba tekkinud, vajab ta hinnangut, mida saab anda ainult loomaarst. Järgmised märgid on põhjus vastuvõtule aeg kinni panna, isegi kui koer muidu tundub rõõmus ja söögiisu on hea.

• Kuiv teravalt kõlav köha, mida sageli kirjeldatakse hanekaagatust meenutavana, eriti erutuse, joomise või rihma tõmbamise järel.
• Köhahood, mis korduvad üha sagedamini või kestavad iga korraga kauem.
• Koormustaluvuse langus: koer väsib kiiremini kui varem, jääb jalutuskäigul seisma või tahab koju pöörduda.
• Vilistav või vinguv heli sisse või välja hingamisel, samuti ebatavaliselt lärmakas hingamine puhkeolekus.
• Köha või rahutus öösel ja lamades, mida varem ei olnud.
• Sümptomite selge halvenemine soojaga või kaalu lisandudes.

Kohe ja erakorraliselt tuleb abi otsida siis, kui koeral on nähtav hingamisraskus, mis ise ei taandu, kui igemed või keel muutuvad sinakaks või kahvatuks, kui köhahoog ei lõpe või kui koer vajub kokku. Sellises olukorras ei ole õige oodata hommikuni ega proovida ise midagi manustada.

Vastuvõtuks valmistudes on abi lihtsatest märkmetest: millal köha tekib, kui kaua see kestab, mis eelnes ja kui sageli see kordub. Kui õnnestub köhahoog telefoniga üles filmida, on see loomaarstile sageli väärtuslikum kui kirjeldus, sest kliinikus koer parajasti ei köhi. Vahepeal saab omanik hoida koera kaalu normis, vältida suitsu ja tugevaid aerosoole, lühendada kuuma ilmaga jalutuskäike ning võtta kaelarihma asemel kasutusele hästi istuvad rakmed. Ülejäänu on loomaarsti töö.